JAGA

Paljutõotavad uued ravimid jäävad igapäevases võitluses vähiga alla. Selle agressiivse haiguse rakud on teadusest ikka pidevalt sammukese ees. Ent relvastatuna hiiglaslike ülemaailmsete andmebaaside, redigeeritud geenidega immuunrakkude ja tehisintellektiga, on teadlased nüüd lähedal vähi alistamisele tema enda koduväljakul, kirjutab värske Imeline Teadus.

Uus paljutõotav ravim tõmbas 1999. aastal katsehiirte vähkkasvaja arengule kindlalt pidurit. Ravim nimega SPI-77 oli tõhusam kui tavaline keemiaravi ja sel oli ka vähem kõrvalmõjusid. Peagi investeeris üks lootusrikas ravimifirma miljoneid, et katsetada vahendit inimestel. Paraku tuli ravimikatsetused varsti peatada, sest ravimil SPI-77 ei olnud inimestele põhimõtteliselt mingit mõju. Sellest loobuti ja see ununes.Seega tabas potentsiaalset imeravimit sama saatus, mis saab osaks üle 95 protsendile uutest vähiravi meetoditest, mida igal aastal inimestel katsetatakse. Isegi nendel ravimitel, mis saavad heakskiidu, on tihti ainult piiratud mõju. Sageli on neil ravimitel palju rohkem mõju hoopis teiste vaevuste, näiteks põletike vastu.

Vähirakkude uskumatu võime vältida peaaegu kõike, millega teadlased neid ründavad, lubab sel haigusel nõuda igal aastal üle kaheksa miljoni inimelu. Igal aastal registreeritakse 14,1 miljonit uut vähijuhtu ja aastaks 2030. suureneb see näitaja arvatavasti 23,6 protsendi võrra. Teadlased ei ole aga sugugi alla andnud. Nüüdseks on nad tuvastanud suurimad takistused, mis vähi alistamise teel seisavad, ja on valmis need maatasa tegema.

Igal sekundil töötavad miljardid rakud sinu elus hoidmiseks täistuuridel. Nad jagunevad, sünteesivad erinevaid valke, suhtlevad üksteisega ja teevad kogukonna hüvanguks isegi enesetappe. Hoolimata lõputust ülesannete jadast töötab keha masinavärk enamasti üllatavalt ladusalt. Nii paistab see vähemalt välja. Sügaval üksikutes rakkudes tekib aga pidevalt hulganisti vigu, millel võivad olla ülejäänud kehale hoomamatud tagajärjed.

Kui rakk hakkab jagunema, kopeerib see oma DNA, nii et selle kaks tütarrakku saavad kumbki ühe koopia. Ent kopeerimine läheb tihti valesti. Õnneks on raku käsutuses tõhusad tööriistad, mis tavaliselt parandavad vead niipea, kui need tekivad. Osa keemilisi aineid või kiirgus väljastpoolt võivad aga põhjustada vigu, mida rakud parandada ei suuda. Selle tagajärjel on DNA-­koopiad, mille rakk oma järglastele edasi annab, vea ehk kahjuliku mutatsiooniga.

Enamik vigu on kahjutud, ent üksikutel juhtudel tabavad need geene, mis kodeerivad tähtsaid valke. Mutatsioonid võivad muuta valkude käitumist nii, et need sunnivad rakku kontrollimatult jagunema. Rakk on varustatud mitme turvasüsteemiga niisuguste valkude kujul, mis pidurdavad jagunemist, aga kui need samuti muteeruvad, saabki rakust vähirakk. See jätkab üha jagunemist, kuni moodustub rakukogumik – nn kasvaja –, mis võib hävitada elundi, milles see paikneb.

Kontrollimatu kasvamine tähendab ka seda, et vähirakud teevad jagunedes veelgi rohkem täiendavaid vigu. Nii tekib pidevalt uusi mutatsioone, mis võivad anda rakkudele uusi omadusi, nii et need suudavad näiteks oma algsest elundist väljuda ja hõivata mõne teise elundi. Nende agressiivsete rakkude tõttu ütlevad elundid üksteise järel üles, võttes lõpuks elu kehalt, milles nad ise tekkisid.

Kuidas teadlased selle protsessi seisma panna kavatsevad, sellest loe lähemalt juunikuu Imelisest Teadusest!