JAGA

Eestist räägitakse tihti kui startup-paradiisist. Kui keskmiselt on Euroopas iga 100 000 elaniku kohta 5 startuppi, siis Eestis on see arv Funderbeami kogutud statistika järgi üle 6 korra kõrgem. Meie suurettevõtetel on imeline võimalus kaasata oma töösse startuppe või lihtsalt õppida tähelepanelikult kõrvalt, kuidas edukad startupid toimetavad. Neid on meil siin ju päris mitmeid, kirjutab Elisa uute teenuste juht Kertu Kriisk.

Mida täpsemalt on suurettevõtetel õppida?

Lean&Mean tiimi ülesehitust. Edukas startup koosneb optimaalse suurusega tiimist. Igaüks peab tiimis esindama oma unikaalset ja asendamatut kompetentsi. Ideaalis on tegemist kriitiliste kompetentside hoidjatega, kes lisaks teoreetilistele teadmistele suudavad teenuse või toote kriitilise osa praktikas ka ellu kutsuda. Lean metoodika algab seetõttu juba tiimi enda ülesehitusest – kui ärikriitilised kompetentsid on kaetud, siis suudab meeskond ilma suurema kulubaasita tekitada esimesed visioonid toote või teenuse olemusest ning minna seda juba vastu turgu eksperimenteerima. See võib tähendada seda, et tulevane CTO käärib käised üles ja tekitab selle kõige kriitilisema rea koodi, CEO võtab enda peale müügi ja turundustegevused ning oma ajakulu raames luuakse võimalikult lean toode ja mean strateegia, mis suudab õnnestumist või ebaõnnestuda tõestada kiiresti ja odavalt. See kontseptsioon hõlmab endas nii hoiakuid kui ka reaalset kastist välja mõttemudelit kasutades lahenduste ja tihtipeale ka ressursside leidmist.

Suurettevõtted seavad tavapäraselt samuti kululised piirangud, ent tihtilugu on eelarve seadmisest isegi keerulisem pühendunud meeskonna komplekteerimine ning kiiresti, ilma ebavajaliku bürokraatiata turu testimine, et vajadusel koheselt suunda muuta. Suurte ettevõtete puhul tuleb tegeleda sellega, kuidas kokkupandud tiim sama näljaselt ja hands-on lähenemisega esialgu minimaalselt lahendust tekitama hakkaks mitte raketti ehitama ei tormaks.

Teadlikku eksperimenteerimist. Tihtilugu arvatakse ekslikult, et startup toimib lihtsalt „teeme-ära“ suhtumise pealt ning edulood sünnivad, sest kellelgi oli julgust teenus või toode valmis teha. Sellist pimedat õnne kohtab edukate startuppide juures siiski harva. Eric Ries, ülimenukas autor ja üks esimesi „lean“ lähenemise populariseerijaid on oma teostes selle kokku võtnud nii –  startuppide asi ei ole tõestada „Kas nad suudavad selle toote valmis ehitada“ vaid pigem „Kas seda toodet peaks üldse ehitama“.

Edu toob startupile väga metoodiline protsess: 1.sea hüpotees – 2.eksperimenteeri – 3. mõõda tulemust – 4. õpi. Seejuures peab startup olema valmis vastavalt eksperimendi tulemustele oma suunda muutma. Väga tihti täiesti kardinaalselt ning seetõttu ei saa olla liialt kiindunud oma esialgsesse mõttesse. Turg ütleb täpselt, kas tiim on õigel teel. Tuleb lihtsalt õigesti küsida ja teada, kuidas tulemusi pärast adekvaatselt tõlgendada. Siinkohal võib aga see „küsimine“ olla olenevalt tootest väga erinev, täiesti uutmoodi teenuse või toote puhul tuleb arvestada ka klientide senise harjumuspärase kogemuse ja kujutlusvõime piiridega, mistõttu tuleks eksperimenteerida prototüüpide-tüüpi lahendustega, ent piisavalt vara, et vajadusel purjeid kohandada. Suurettevõtete puhul näeb seesugust eksperimenteerimist harvem. Kaalul on bränd, kliendile soovitakse pakkuda juba ideaalseni viimistletud lahendust. Ent kelle arvates on see ideaalne? Meeskonna, kes ümber laua asja arutas? Nendesamade inimeste, kes on teenuse või toote idee loojad ja selle iseendale armsaks mõelnud? See on kõige lühem tee ebaõnnestumiseni, sest mina ja minu kümme kõige lähedasemat kolleegi või sõpra esindavad väga harva kasutajaskonna tegelikku arvamust. Julgustan siinkohal suurettevõtteid päriselt eksperimenteerima. Ja seda ka ausalt nõnda nimetama – hea klient, me siin mõtlesime niimoodi teha. Selline on plaan ja selline oleks toode. Mis sa arvad? Hakka kasutama, anna meile teada, teeme selle sinu järgi ideaalseks. Ent eksperimenteerimine ei ole kaugeltki ainult tagasiside küsimine. See on teadlik protsess, kus liigutakse hüpoteeside tõestamise suunas kuniks viimane hüpotees saab tõestatud –  tootel või teenusel on kasutajaskond ning me suudame selle skaleeritavaks muuta.

Aga ärge arvake valesti. Kui tarvis on metoodikat ja teadlikku sihtide seadmist, siis vaja on ka entusiasmi ja seda sisemist põlemist, mis kogu maailma vallutada tahab. Ent lihtsalt suure töötahtega inimeste kokkupanemisest alati ei piisa. Öeldakse, et kui teed midagi, mida mitte keegi enne sind teinud ei ole, siis oleks see nagu läbi seina jooksmine – esimene, kes seda teeb peab uskuma võimatut ning pea alati on tema ainuke, kes selle käigus näo veriseks saab. Tahe on oluline, ent siinkohal on isegi vast väärtuslikum see, et leida ambitsioonikad inimesed, kes on suutelised tavapärastes printsiipides kahelda ning leidma alternatiive. Ehk kuskil ei olegi seina?

Selles osas on samuti suurkorpratsioonidel hea inspiratsiooniks startuppidega tutvust teha. Ettevõttesiseseks ärijuhiks on võimalik töötajat tõsta läbi võimustamise ja vastutuse teadliku juhtimise pea igas valdkonnas. Edu suudab saavutada seejuures see tiim, kes lisaks suurele töötahtele suudab näha võimalusi probleemidele nutikamate lahenduste leidmiseks omades seejuures piisavalt volitusi teadlikuks eksperimenteerimiseks ettevõtte mugavustsoonist väljaspool.

Teksti autor: Kertu Kriisk, Elisa uute teenuste juht